Miks ja kuidas hoida eesti keelt?
Mina noore inimesena arvan, et iga keel vajab hoidmist ja hoolikat kasutamist, kuid eesti keel väikse keelena nõuab seda veelgi rohkem. Oma igapäevaelus märkame üha rohkem lohakat keelekasutust, seda tihti just noorte seas, kes peaksid olema keele hoidjad ja edasikandjad.
Keelega on seotud kõik: suhtlemine, kultuur, ajalugu, kirjandus – meie rahvuskuuluvus. Rahva omapära säilimiseks ongi vaja hoida keelt. Kõik keeled muutuvad ajaga ja kohanevad uuendustega, kuid arengu käigus peaksime suhtuma ettevaatlikult ja mõistlikult võõrsõnade ning lühendite liigsesse sissetungi. Eesti-inglise segakeele kõnelemine on muutunud üpris levinuks, vahel ei panda ise tähelegi kui emakeelse jutu sisse lipsavad challenge, random, ban või muud ingliskeelsest meediast, filmidest, kanalitest kuuldu.
Aga kuidas siis keelt hoida? Arvan, et iga inimene peab alustama iseenda keelekasutuse jälgimisest. Kirjutades ükskõik millal ja kellele, peaks meelde tuletama tundides õpitud reegleid ja proovima neid oma tekstides kasutada. Arvan, et noortena ei peaks me tahtma üksteisele sarnaneda koleda ja vigase keelekasutuse poolest. Alati võib ka silma paista ja erineda ilusa ning korrektse keelega.
Lühendite “naq”, “pmst” ja “ok” asemel saab ilma suurema vaevata kasutada sõnu “nagu”, “põhimõtteliselt” ja “hästi”. Kunagi pole raske alustada lauset või kirjutada nime suure tähega, kasutada sõnade vahel koma ja lause lõpus punkti. Sellised põhireeglid kergendavad teksti mõttest aru saamist ja näitavad lugupidavat suhtumist selle inimese vastu, kellele sa kirjutad. Ilusasti üles ehitatud tekst on silmale kena ja seda on mõnus lugeda. Pealegi, kui palju aega hoiame päriselt kokku lohakalt ning segaselt kirjutades, kui korrektne keelekasutus tagab just selle, et meid õigesti mõistetakse?
Samamoodi peaks keelekasutust jälgima ka rääkides. Vahet pole, kas vestled täiskasvanu või sõbraga, alati saab valida ilusaid sõnu. Peaks vältima võõrkeelest tulenevate sõnade kasutamist, kui nendele on olemas vastav sõna eesti keeles. Varem mainitud inglisekeelseid sõnu pole tegelikult ju vaja kasutada, kui on võimalik öelda “väljakutse”, “suvaline” või “keeld”. Hea ja õige kõne on alati näidanud inimese intelligentsust.
Mina arvan, et ilus keel ei ole asi, mida häbeneda. Hea eneseväljendusoskuse üle võib alati uhke olla, kuna see vajab pidevat iseenda arendamist. Sellega võib alati teistele eeskujuks olla ja ühiskonnas silma paista.
Heleri H., 9.c klass
